Terviseteemad

Üksikasjad
Viimati uuendatud: Laupäev, 29 Juuni 2013 21:52

Kopeerime ingliskeelse teate; eestikeelne tõlge tuleb veidi hiljem.

Hetkel on test alles katsestaadiumis, kuid soovijatel on juba võimalik koeri testida. Ühe koera testimine maksab 105 eurot.

 

The researchers asked that the message be passed on to the international Berner community.

------------------------

We are happy to let you know that we developed a genetic risk "pre-test" for Histiocytic sarcoma in the Bernese Mountain dog populations (see below).

The genetic markers and statistical analysis have been elaborated by Benoit Hedan in our team, mainly with data and samples from French Bernese Mountain Dogs and in this context, the next step will be to validate this test in other European populations.

To inform European Bernese Mountain clubs, we sent this e-mail to our contacts (present and previous), but we do not have systematically the "health" contact / President for all European Clubs, please pass on our message and we do of course apologize for those who are not on the first list.

We hope this e-mail finds you well and we wish you all the best.

Catherine André & Benoit Hedan

 

 

Information to European Bernese Mountain dogs (BMD) Clubs and Societies

The "Dog genetics team" of CNRS of Rennes and ANTAGENE laboratory (France) have worked together to provide breeders with a first genetic "pre-test" to estimate the risk of developing and transmitting histiocytic sarcoma in Bernese Mountain Dogs (BMD). We expect that this tool will help breeders to progressively reduce the frequency of histiocytic sarcoma in BMDs.

Following several years of international collaborative research histiocytic sarcoma*; - at CNRS (Rennes, France), we considered that the first genetic results could be used to provide breeders with a pre-test, useful for selection in their kennel. Using genetic and genealogical data from over 1000 BMDs, mostly from France, we selected nine markers, which allow to estimate a risk in the context of a kennel. We validated their use with the recent collaboration of the French BMD club (AFBS) and several French breeders.

Presently this pre-test is exclusively available to BMDs breeders and validated for BMDs of the French population. This pre-test is intended to help breeders in their selection and should be used as a selection factor among others (Hip dysplasia, beauty, behaviour, other health characteristics...). It is not a predictive test for histiocytic sarcoma on single dogs. The correct use of this pre-test, on males and females for reproduction as well as puppies to select the best offsprings for the next generation, aims to help breeders to adapt their breeding programs, to reduce the risk of developing and transmitting histiocytic sarcoma in their breeding lines, and more widely, the incidence of this cancer in the population of BMDs.

To validate this DNA pre-test on several European populations of BMDs, in order to enlarge its use to other BMD populations, we need the involvement of BMD clubs from each country. Thus, we're asking your help to inform breeders and to collect blood samples (5ml on EDTA tubes) of 30 old healthy BMDs (> 10 years old) and 30 affected BMDs from your country.

Should you require any further information, please do not hesitate to contact us (Benoit and /or myself).

* The collaborative research is performed since many years between the "dog genetics team", CNRS (Centre National de la Recherche Scientifique of Rennes, France) and international teams of Dr. Elaine Ostrander (NIH, National Institutes of Health, U.S.) and Dr. Matthew Breen (NCSU, U.S.), thanks to the financial support of the AKC-CHF, of the French BMD club (AFBS), the SIBB Italian Club and the DCBS German Club.

Sincerely,

Catherine André and Benoit Hedan

Dog genetics team, CNRS Rennes, France

Dr. Catherine André

Equipe "Génétique du chien"

"Institut de Génétique et Développement de Rennes"

UMR6290-CNRS, Université de Rennes 1

2, Av. Léon Bernard

35043 Rennes cedex

__________________________________________________________________

From the Antegene website: www.antagene.com/fr/commander/pre-test-sh

---------------------------------------------------------------------------------------------

Histiocytic sarcoma (formerly malignant histiocytosis) is a major cause of death in the Bernese Mountain Dog. It is a cancer of histiocytes, cells responsible for immune function, present in many organs and glands. No treatment is effective to date, and is fatal.

How to Diagnose histiocytic sarcoma?

Currently, the only definitive diagnosis is histological analysis (sampling of the tumor in formalin, sent to standard laboratory by your veterinarian).

What causes this cancer? Why is it so common?

The development of this cancer involves several genes and environmental factors, which makes it very complex transmission mode.

It appears late, often after the dog breeds and therefore transmitted susceptibility genes to offspring, contributing to the spread of the disease.

For over eight years, the team Genetics Dog CNRS Rennes and colleagues are conducting a genetic study on histiocytic sarcoma in the Bernese Mountain Dog.

The analysis of a cohort of dogs allowed to highlight regions of the genome involved in this disease and to identify genetic markers associated with risk of developing and transmitting cancer. Studies continue to explore the genes in these regions.

This research has raised a number of samples (more than 1,000 Bernese mountain dogs) of dogs with old but healthy dogs. Thanks to a large family tree of more than 300 dogs, including 150 with and monitoring of dogs developed this cancer, we were able to characterize the epidemiology, clinical signs and analysis suggest oligogenic mode of transmission of this disease where only a small number of genes are involved.

This study is the result of longstanding collaborations in France and abroad between teams of researchers, veterinarians, breed clubs and many breeders and owners.

To learn more about the search, click here

http://dog-genetics.genouest.org/index.php?option=com_content&view=article&id=9&Itemid=17&lang=fr

To benefit breeders of the first search results on histiocytic sarcoma in the Bernese, the ANTAGENE, in collaboration with the CNRS Genetics Dog Rennes, has developed a pre-test.

The pre-test HS delivers a genetic index is based on the statistical analysis of genetic markers from the research data. It is a screening tool and not a predictive test for the development of this cancer. The pre-test SH is a genetic tool to assist breeders in managing their farms and couplings to reduce the incidence of histiocytic sarcoma in the population of Bernese mountain dogs.

The genetic index is based on nine genetic markers (panel SH0912) from the data of scientific research on the histiocytic sarcoma in the Bernese Mountain Dog. The method of calculating the index were developed from a population of 1081 European dogs, mainly French.

• The index has three possible outcomes:

Index Explanation

A Individuals are four times less likely to develop the histiocytic sarcoma

B Index neutral

C Individuals are four times more likely to develop histiocytic sarcoma. The risk of transmission of markers associated with the disease has increased

• use index Tips for breeders

It is important in a family of favor individuals with the best clues as future breeders.

It is essential in your choice of matings and selection to maintain sufficient genetic diversity within the breed, this index is only one selection criterion among others.

• Recommendations

C with a dog also other qualities should not be removed from the breeding but coupled with individuals A or B. Selections should be made to avoid breeding C x C.

As a screening tool, the pre-test SH is only available to breeders.

What are the terms of the pre-test SH?

• Download and sign two copies of the Memorandum of Understanding

• Send ANTAGENE:

- The collection of blood in EDTA (buccal swab accepted for puppies less than 3 months)

- The certificate collection ANTAGENE completed, signed and stamped by the veterinarian

- Payment or proof of payment of an amount of € 105 per pre-ordered test

- A signed copy of the Memorandum of Understanding (in the first order)

• To help the research, send a copy of the pedigree ANTAGENE and submit regularly, and for each dog, the clinical follow-up questionnaire online (click here) www.antagene.com/fr/contact/questionnaire-clinique-sh

• The result is communicated only by mail in within 4 to 6 weeks

Üksikasjad
Viimati uuendatud: Reede, 26 Aprill 2013 10:46

Dr Stefano Romagnoli ettekanne Berni alpi karjakoerte 7. rahvusvahelisel tervisesümpoosiumil Itaalias

refereerinud Riina Jürgens

 Benign prostatic hyperplasia in the dog / Healoomuline eesnäärme suurenemine koertel 

Healoomuline eesnäärme suurenemine (ingl k Benign Prostatic Hyperplasia ehk BPH) on koertel kõige sagedamini diagnoositud eesnäärmehaigus. Seda esineb rohkem kui pooltel üle 5 aastastest isaskoertest. Tõupõhine esinemissagedus ei ole kinnitatud, kuid keskmisest rohkem esineb seda seisundit berni alpi karjakoertel, šoti terjeritel, saksa hagijatel ning flaami karjakoertel, lisaks ka mitmel teisel suurekasvulisel tõul.

BPH-d iseloomustab prostata epiteelrakkude arvu (hüperplaasia) või suuruse (hüpertroofia) kasv.  Ehkki selle haiguse esinemissagedus on kõrge, teatakse haiguse etioloogiast seni veel üsna vähe. Arvatakse, et olulist rolli selle probleemi patogeneesis mängib dihüdrotestosteroon ning muutus androgeenide ja östrogeenide omavahelises suhtes. Seda on ka katsete varal tõestatud.

Praegusel ajal ei ole tehtud arvestatavaid pärilikkuseuuringuid. On vaid teada, et BPH põhjuseks on androgeenid (meessuguhormoonid). Uuringutes on ilmnenud, et suuremate munanditega koertel on suurem risk eesnäärme healoomuliseks suurenemiseks (testosterooni toodetakse rohkem). Küll aga on tehtud BPH esinemissageduse uuringuid ning need on näidanud, et probleem esineb kuni 40%-l alla 4 aastastest koertest ning isegi üle 80%-l üle 8 aastastest isaskoertest.  

BHP on sageli subkliiniline seisund, ilma eriliste sümptomiteta. Sageli avastatakse haigus juhuslikult androloogilise läbivaatuse käigus või leitakse koertel, kellel on ilmnenud mittespetsiifilisi soolestiku (roojamisraskused, lindikujuliselt „lapik“ väljaheide vms) või kuseteede (veri uriinis, urineerimisraskused, punased täpid lumel vms) probleeme. Lisaks eelmainitud ilmingutele võib esineda veel valu alakõhus, urineerimisega mitteseotud vereeritust kusitist (võib esineda ka kollakat mädajas-limast eritist), verd võib leiduda seemnevedelikus jne. Kõiki neid probleeme põhjustab suurenenud eesnäärme surve ümbritsevatele piirkondadele ja/või BHP-ga mõnikord kaasnev prostatiit.

Kui tekib kahtlus, et eesnääre võib olla suurenenud, teeb vet. arst vastavad uuringud – kombib eesnääret läbi päraku ja pärasoole või kasutab ultraheliuuringut. Soovituslik on üle 4 aastastele isastele teha igal aastal eesnäärme profülaktiline ultraheliuuring, et saada muutusprotsessidele jälile juba algstaadiumis ning osata koeral edaspidi tähelepanelikumalt silma peal hoida. 

Koeri, kellel ei tundu olevat mingeid sümptome, ei ole otseselt tarvis ravida. Piisab sellest, kui olla seisundist teadlik ja osata koera hoolikalt jälgida, et aegsasti märgata tulevikus tekkida võivaid kliinilisi sümptomeid või bakteriaalset superinfektsiooni.  

BHP ei avalda otseselt mõju koera viljakusele, kuid vaagnapiirkonna valu, veri spermas ning eesnäärme suurenemisega sageli kaasnev bakteriaalne põletik ehk prostatiit võivad pärssida koera paaritamisvõimet ning halvendada sperma kvaliteeti. 

BHP ravi osas ei ole seni veel ühest standardiseeritud lähenemist. Selles valdkonnas on vajalikud täiendavad teadusuuringud. 

Enamasti on sellele probleemile kaks ravivõimalust – kirurgiline (koera kastreerimine) või medikamentoosne (keemiline kastreerimine). Nende kahe vahel valimine ei ole alati lihtne otsus. 

Tavaliselt pakutakse lahenduseks koera kirurgilist kastreerimist. Kui lõpeb testosterooni tootmine, taandub reeglina ka eesnääre normaalsuurusesse või isegi väiksemaks ning saavutatud efekt on jääv. Samas ei saa seda meetodit soovitada koertele, kes soovivad käia näitustel või keda kasutatakse aretuses; samuti on operatsioon vastu näidustatud koertele, kelle tervis ei luba kasutada narkoosi. Kastreerimise vastu räägib ka asjaolu, et kastreeritud koertel suureneb 8% tõenäosus haigestuda prostata adenokartsinoomi (halvaloomuline vähkkasvaja). 

Medikamentoosseks raviks on tänapäeval juba küllaltki palju erinevaid võimalusi. Kasutatakse nii inimeste raviks loodud preparaate kui ka spetsiaalselt veterinaarseks kasutuseks loodud ravimeid. Ravimitest võiks nimetada näit. Estropill (on küll emastele mõeldud ravim, kuid vähendab isaste koerte fertiilsust), Androcus Depot (meeste prostataravim), Eulexin (flutamiid), Finastid, Finasteride (mittesteroidne antiandrogeen, mis pärsib ensüümi, mis katalüseerib testosterooni muundumist dihüdrotestosterooniks. See ravim ei mõjuta/vähenda sperma viljastamisvõimet!), Deslorelin, Superlorin (mittesteroidne; peatab seemnerakkude tekke, muid kõrvalmõjusid üldiselt pole; fertiilsus taastub pärast ravi lõppu 2-6 kuu jooksul).

Kaasaegseid ravimeid manustatakse nii suukaudselt, süstena kui ka nahaaluste pikatoimeliste kapslitena. Nende tulemusel tekib koera organismis sama efekt, mis kirurgilisel kastreerimiselgi – toimub testosteroonitaseme alanemine ning eesnäärme suuruse kiire vähenemine. Medikamentoosne ravikuur on erinevate ravimite puhul erineva reþiimi ja pikkusega, kuid tavaliselt ei ole saavutatud efekt püsiv – ravikuuri tuleb korrata loomaarsti poolt määratud ajavahemike tagant regulaarselt koera elu lõpuni. Miks? Kuna munandid toodavad jätkuvalt testosterooni, tuleb suurenenud eesnäärme probleem enamasti varem või hiljem jälle esile. 

Mõnikord tuleb toetava ravina kasutada ka antibiootikume, juhul kui on tegemist eesnäärme põletikuga ehk prostatiidiga. Antibiootikumiravi vajaduse hindamiseks tuleb teha vere- ja bakterioloogiline paneeluuring ning leidude põhjal määrata sobiv antibiootikum põletiku raviks. (Antibiootikum ei ravi põletiku algpõhjust ehk eesnäärme suurenemist.) 

Vahel esineb isaskoertel eesnäärme ligiduses ka eesnäärmeväliseid tsüste – sellisel juhul ei ole tegemist eesnäärmeprobleemiga ning aitab ainult kirurgiline sekkumine (operatsioon; alkoholisüst; süstlanõela abil tsüsti tühjendamine vedelikust vms).    

 

Dr Stefano Romagnoli on õppinud ja õpetanud erinevates Itaalia ja USA ülikoolides. Hetkel töötab Padova Ülikooli veterinaarmeditsiini teaduskonnas veterinaarobsteetrika professorina ning on EBVS (European Board of Veterinary Specialisation) president.

Kontakt: stefano.romagnoli @ unipd.it

Üksikasjad
Viimati uuendatud: Reede, 26 Aprill 2013 10:46


Tuntumad ja enimlevinumad düsplaasia vormid on: puusa- ja küünarliigese düsplaasia. (Puusaliigese düsplaasia astmed: A, B, C, D ja E, millest A ja B loetakse terveteks ning C, D ja E haigeteks. Küünarliigese düsplaasia astmed: 0,1,2 ja 3, millest 0 loetakse terveks, 1 kergeks düsplaasiaks ning 2-3 haigeteks).
Peale nende on veel õla-, põlve- ja kannaliigese düsplaasia.

Düsplaasia on pärilik ja geenidega edasi kanduv haigus. Leidub arvamusi, et düsplaasia on tingitud koera valesti toitmisest ja liikumisest. Keskkonnategurid mõjutavad haiguse esinemistugevust, mitte pärilikkust. Õige toitmine ja kehaline koormus võivad vaid aeglustada haiguse arengut haigetel loomadel.

Just oma pärilikkuse tõttu on aretustegevusel düsplaasia puhul väga tähtis roll. Seetõttu peaks ka iga koera omanik ja tulevase kutsika omanik, hoolimata sellest kas ta plaanib oma koera aretada või mitte, teadma düsplaasia põhitõdesid.

Väga paljudele tõugudele on liigesedüsplaasia uuringud aretuse jaoks kohustuslikud. Üheks nendest on ka berni alpi karjakoer. Düsplaasiauuringuid võib teha kõikides loomakliinikutes, kes seda teenust pakuvad, kuid hinnata võib neid pilte üksnes Eesti Kennelliidu poolt kinnitatud arst. Seega ärge imestage, kui ametlik kinnitus Kennelliidust võib erineda teie arsti poolt öeldust. Düsplaasiauuringud tehakse koertele soovitatavalt 1,5-2 aasta vanuselt. Selleks ajaks on koer juba välja arenenud ja liigeseid ei ole veel mõjutanud vanadusest tulenev liigeste artroos, ning nii saab kõige õigema tulemuse. Liigesedüsplaasia uurimiseks tehakse kliinikus koerale üldnarkoos, fikseeritakse jalad "sirgeksvenitatud" asendisse ning tehakse röntgenülesvõtted. Esmase hinnangu saate teada kohe kliinikus pärast röntgeni tegemist. Protseduuri hind on eri kliinikutes erinev, kuid keskmiselt tuleb arvestada ~2000 kroonise väljaminekuga (2008. aasta seis; sisaldab EKL-le makstavat käsitlustasu, mis on 200 kr EKL liikmele ja 400 kr mitteliikmele). Sõltuvalt kaalust võib isaste uuring olla pisut kallim kui emastel.

Ei saa kunagi olla kindel, et koeral on düsplaasia, isegi kui ta lonkab jalga, enne kui on tehtud röntgenuuringud. Samas ei saa ka kunagi kindel olla, et koer, kellel ei ole lonkamist ega muid märke, on düsplaasiavaba, enne kui uuringud on tehtud. Välisel vaatlusel, liikumise jälgimisel ega kompamisel ei saa liigesedüsplaasiat kindlaks teha. 

Enne kutsika võtmist tuleks kindlasi uurida kutsika vanemate düsplaasiauuringute tulemusi. Paha ei oleks ka küsida eelnevate pesakondade kutsikate tervise kohta, kuna ka terved vanemad võivad anda haigeid järglasi. Kui eelnevaid pesakondi pole, tasub vaadata kutsika ema-isa pesakonnakaaslaste ja nende vanemate pesakonnakaaslaste uuringute tulemusi. Edasiseks sammuks on koera õige toitmine ja treenimine. Kõige ohtlikum on koera paksuks toitmine ja samal ajal ülekoormus. Kutsikas peab saama liikuda, kuid teda ei tohi sundida või õhutada liigselt pingutama. Ei ole õige arvamus, et kutsikas peab saama süüa nii palju kui ta tahab, muidu on ta täiskasvanuna pidevalt näljane. Aretusega on jõutud nii kaugele, et ka toitmist peame me rangelt jälgima ja seda eriti kutsikaeas.

Enne liigeseröntgeni tegemist on keelatud igasugune veosport ning jalgratta kõrval jooksmine. Nende spordialade harrastamiseks peab kindlasti veenduma, et liigesed oleksid terved (HD A või B, ED 0).

DÜSPLAASIA MEDITSIINILINE JA ALTERNATIIVNE RAVI

Konservatiivse ravi põhieesmärk on valu ja põletiku vähendamine ravimitega ja liikumise ning toitmise kontrollimisega. Põhiliselt kasutatakse mittesteroidseid põletikuvastaseid aineid, so aspiriinilaadsed ravimid nagu Rimadyl, Movalis jne. Kuigi nad on süütud ja suuri kõrvalnähte pole nende puhul täheldatud, on tegemist ikkagi ravimiga. On veel olemas süste nagu Cartrophen ja Hylartil. Need parandavad liigesevedeliku keskkonda. Cartropheni kuur koosneb neljast lihasesse tehtavast süstist. Hylartili süstitakse otse liigesesse ja seda tehakse 2 korda 2 nädalase vahega. Uue kuuri võib teha 6 kuu pärast. Nende ülesandeks on parandada haige liigese keskkonda muutes liigese vedeliku koosseisu selliseks nagu see on terves liigeses. Seoses haigusega ja muutustega liigeses üritab keha ennast ise parandada saates liigesesse vedelikku. Haigus aga muudab liigesevedeliku koosseisu ja see teeb asja veelgi hullemaks.

Ükski neist rohtudest pole imeravim. Osal koertest võib longe kaduda täielikult või osaliselt juba esimese või teise süsti järel. Osa paraneb ainult vähe märgatavalt ning võib-olla alles pärast mitmendat ravikuuri. Ning ühe osa olukord ei paranegi, hoolimata kõigest.

Viimasel ajal võib ajakirjades ja internetis kohata üha sagedamini liigeste tervishoiule suunatud ainete reklaame. Tegemist on toidulisandiga mille põhikomponentideks on: glucosamin ja chondroitin. Häid tulemusi annab kehakaalu vähendamine, sageli on koertel nn kriitiline kaalupiir, millest allpool probleem laheneb iseenesest. Kasuks tulevad spetsiaalsed venitusharjutused ja tugevalt soovituslik on ujumine (15-20 minutit 2-5 korda nädalas) kuna see arendab lihaseid, parandab liigeste liikuvust ja samas ei koorma neid.

Alternatiivse võimalusena tuleb kindlasti arvesse massaaz ja akupuntuur. Düsplaasia rikub koera tasakaalu ja valu ning ebamugavus tekitab lihaspingeid. Pinges lihased omakorda häirivad koera liikumist ja on ebameeldivad. Massaaz aitab lihaseid lõdvestada, viib neist välja mürkained ja piimhapped ning vabastab pinged. Selle tagajärjel paraneb koera tasakaal, ebamugavus väheneb ja koera liikumine paraneb. Kuna teatud massaazivõtetes peab lihas kaasa töötama, on massaaz heaks alternatiiviks vähe liikuvatele koertele.

Üksikasjad
Viimati uuendatud: Reede, 26 Aprill 2013 10:46

Dr Catherine André ettekanne Berni alpi karjakoerte 7. rahvusvahelisel tervisesümpoosiumil Itaalias

refereerinud Riina Jürgens

 

Search of the genetic  causes of histiocytic sarcoma (malignant histiocytosis) in the BMD / Histiotsüütilist sarkoomi (halvaloomulist histiotsütoosi ehk MH) põhjustavate geenide tuvastamine berni alpi karjakoertel  

Dr André ettekanne käsitles halvaloomulise histiotsütoosi (ingl. k. malignant histiocytosis ehk MH) esinemist berni alpi karjakoertel ning tutvustas seda põhjustava(te) geeni(de) otsingute hetkeseisu. Põhjaliku teadusliku ingliskeelse artikli antud teemal leiad siit: http://jhered.oxfordjournals.org/cgi/content/full/100/suppl_1/S19   

Alljärgnevalt käsitletud teema lihtsustatud lühikokkuvõte. 

Halvaloomuline histiotsütoos on berni alpi karjakoertel kõige enam levinud vähi vorm, millesse sureb ligi veerand kõigist bernidest. See on vähivorm, mille puhul histiotsüüdid hakkavad kiiresti vohama ning tungivad kõige erinevamatesse kudedesse – maksa, põrna, seedeelunditesse, lümfiringesse, luuüdisse, kopsudesse jne. Histiotsüüdid on teatud tüüpi valged verelibled (nn makrofaagid), mis moodustavad tavaliselt osa koera immuunsüsteemist. Nende loomulik roll on neelata ja hävitada baktereid jm materjali, mida ei tohiks kehas esineda.

Teistes tõugudes esineb histiotsütoosi oluliselt harvem (erandina võib välja tuua siledakarvalise retriiveri ja rottweileri, kus MH on samuti sageli esinev), kuid bernide puhul sureb selle haiguse tagajärjel hinnanguliselt üle 25% koertest. Veterinaarias käsitletakse enamasti kahte tüüpi histiotsütoosi – halvaloomulist (malignant) ja süsteemset (systemic). Hetkel ei ole selge, kui tihedalt on need kaks omavahel seotud. On võimalik, et need on sama haiguse kaks erinevat vormi.

Pahaloomuline histiotsütoos (edaspidi: MH) on agressiivsem ja koer sureb mõne nädala jooksul alates diagnoosi saamisest. Enamasti tungib see põrna, maksa ja lümfisõlmedesse, kuid sageli ka teistesse siseelunditesse ja ka nahka. Süsteemne histiotsütoos (edaspidi: SH) on episoodilise kuluga – tuleb ja läheb. Enamasti tungib see nahka ja periferaalsetesse lümfisõlmedesse, kuid haiguse hilisemates faasides võivad tabanduda ka muud koed. Ka histiotsüütide enda välimus on nende kahe haigusvormi puhul erinev. MH puhul on need normist kõrvalekalduvad.  

Kumbagi histio vormi ei tohiks segamini ajada healoomuliste histiotsütoomidega, mis on enamasti noortel koertel esinevad healoomulised kasvajamoodustised nahal, mille puhul metastaasi ei teki. Nende esinemissagedus on koerte hulgas küllaltki kõrge, tõust sõltumata, ning sageli kaovad need iseenesest, ilma veterinaarse sekkumiseta. 

Pahaloomulise histiotsütoosi (MH) varased sümptomid on depressioon, letargia, isu- ja kaalukaotus. Süsteemse histiotsütoosi (SH) puhul esineb sageli nahakasvajaid, eriti näo- ja jäsemete piirkonnas. Kui kasvaja on metasteerunud kopsudesse, võib esineda hingamisraskusi. Samuti on sagedane aneemia. Röntgen või ultraheli võib näidata koemasse ja muid kõrvalekaldeid. SH ja MH puhul aitab vahet teha histopatoloogia.

MH on väga agressiivne, pöördumatu ja kiire kuluga, olles tavaliselt diagnoosimise ajaks tekitanud metastaase. SH on periooditi esinev, kord puhkev, seejärel jälle taanduv, ning võib jääda pikaks ajaks märkamatuks, kuni on lõpuks tunginud siseorganitesse. Mõlema vormi puhul peaksid omanikud oma koeri hoolikalt jälgima ning nende olukorda objektiivselt hindama, et määratleda õige aeg eutanaasiaks. 

Seniajani histiotsütoosi ravi puudub. Kasvajarakud on agressiivsed ja paljunevad kiiresti, seetõttu kasvajakollete kirurgiline eemaldamine pole efektiivne. On võimalik kasutada kortisooli, keemia- ja kiiritusravi koera elu pikendamiseks, kuid haigust ennast need ei ravi. Seni on ainus, mida omanikud saavad teha, koera viimaste päevade võimalikult mugavaks ja meeldivaks muutmine ning õigeaegne eutanaasia. 

Berni alpi karjakoertel on MH pärilik haigus. Haigus on polügeense taustaga, ehk otsida tuleb mitut geeni, mitte ühte. Sageli lööb haigus välja alles siis, kui koer on 4-8 aastat vana ning tal on juba järglasi, seetõttu on info jagamine haigestunud ja surnud koerte kohta äärmiselt oluline. Näiteks Prantsusmaa berni karjakoerte statistikaanalüüs näitab, et aretusse lähevad 5% isastest koertest ja 13% emastest koertest, ning omakorda kõigest 1% isastest koertest toodab ligi 50% järgmisest generatsioonist. Ning ka selle 1% seas on koeri, kes haigestuvad pärast järglaste saamist halvaloomulisse histiotsütoosi...

Kui sinu bern sureb vähki, anna sellest kindlasti oma koera kasvatajale ja/või tõuühingule teada. Kui veterinaaril on kahtlus, et tegemist võib olla halvaloomulise histiotsütoosiga, siis palun aidake kaasa selle haiguse vastu võitlemisele, saates koeproovid Rennes’i ülikooli teaduslaborisse. Selleks, et tuvastada geene, mis mängivad rolli MH arengus, on vaja uurida ja omavahel võrrelda väga palju erinevaid koeproove. Võib-olla tulevikus õnnestub nende uuringute põhjal luua usaldusväärne geenitest. Hetkel sellist testi veel ei ole (väidetavalt pakub üks Kanada labor berniomanikele MH geenitesti, kuid dr André ja tema kolleegide sõnul ei ole antud testil teaduslikku põhjendatust ega testi pakkuval laboril ametlikku akrediteeringut.) 

Kuidas toimida, kui sinu bern on surnud ning veterinaar või patoloog arvab, et surma põhjuseks võib olla MH ehk pahaloomuline histiotsütoos? 

1)      Võta ise ühendust või palu meie tõuühingul ühendust võtta MH uurimisrühma juhi dr Andréga Rennes’i Ülikoolist, e-mail: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. ning kirjelda lühidalt juhtumit (inglise või prantsuse keeles) – koera nimi, sünni- ja surmaaeg ning muu terviseinfo, ning kui on, siis histopatoloogiline raport. Kui vähegi võimalik, võta edaspidiste juhtnööride saamiseks ühendust kohe, kui oled saanud koerale (kas või oletatava) MH diagnoosi. Pärast koera surma lase teostada lahang, et olla diagnoosis kindel.

2)      Palu veterinaaril valmistada 4 koeproovi (koheselt pärast koera eutanaasiat või surma):
a)      1 haigest koest formaliinilahuses
b)     1 haigest koest RNA lahuses (ingl k RNA-later ehk RNA stabilizing agent; kui su loomaarstil pole seda võimalik ise hankida, saab dr André saata vajadusel proovide käsitlemiseks ja transportimiseks kõik laborimaterjalid)
c)      1 tervest koest formaliinilahuses
d)      1 tervest koest RNA lahuses
NB! Kui koeproove võtta ega ette valmistada ei ole mingil põhjusel võimalik, on suur abi ka lihtsalt sellest, kui saadad laborisse üksnes koera vereproovi toatemperatuuril EDTA ampullis koos vajalike dokumentidega (täpsemalt vt altpoolt punkt 3).

3)      Lisa saadetisele koera tõutunnistuse koopia ning vereproov EDTA ampullis. (Lilla korgiga ampullile tuleb märkida koera nimi, sugu, tõug.) Eriti hea, kui saad lisada ka mõne koera lähisugulase vereproovi ning tõutunnistuse koopia. Kui on, siis lisa ka info koera sugulaste eluea kohta ning vähi esinemise kohta nende hulgas. Lisa veel täidetud ankeet (ankeedi leiad siit) ja loomaarsti teatis koera kliinilise staatuse kohta.

4)      Kooskõlasta dr Andréga proovide ja muude materjalide saatmine ülikooli laborisse (lennupostiga). Aadressi leiad selle artikli lõpust. Vajadusel hüvitatakse kõik saatmisega seotud kulud labori poolt.

5) Teretulnud on ka tervete, üle 10. aastaste koerte vereproovi ja sugupuu saatmine Rennes'i ülikooli laborisse, et teadlased saaksid teha analüüse tervete, pikaealiste bernide geenidest. (Juhul kui koer haigestub vähki pärast vereproovi saatmist, teavita sellest kindlasti laborit.)

6)      Vajadusel saad küsida nõu või abi ka SAKTi aretustoimkonna e-maililt See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.    

 

Dr Catherine André omandas PhD kraadi Pariisi Ülikoolis Molekulaargeneetika ja –onkoloogia erialal 1992. aastal. Alates 1995. aastast töötab ta Rennes’i Ülikooli geneetika- ja arengulaboris koerlaste genoomika ja geneetika valdkonnas. Ta juhib Rennes’i ülikoolis „Canine Genetics“ töörühma, mis uurib nii koerte kui ka inimeste päritavate haiguste geneetilist tausta. Viimased 6 aastat on ta uurinud berni alpi karjakoerte histiotsüütilist sarkoomi. 

Dr André kontakt:
Dr Catherine André
Laboratoire de Génétique et Développement
UMR 6061 CNRS
Université de Rennes1, IFR 140
Faculté de Médecine
35043 Rennes Cedex, France
e-mail: catherine.andre @ univ-rennes1.fr (eemalda tühikud) 
Internet: http://www-recomgen.univ-rennes1.fr/doggy.html 

Veel samal teemal internetis (USA labor): http://research.nhgri.nih.gov/dog_genome/