Üksikasjad

Viimati uuendatud: Reede, 26 Aprill 2013 10:46

Uno memuaarid pani kirja Koidu Liivla

Minu passijärgne nimi on Funatic Unity, kodus lihtsalt Uno ehk Unn. Olen 18 kuud noor, päritolu Soome – Rootsi, sündinud Soomes, praegune elukoht Eesti, Tallinn. Olen pikka kasvu (69 cm), kaal 57 kg, tugeva kehaehitusega, tõmmu naha, musta pea ning tumepruunide mandlisilmadega sportlik bernipoiss. Tüübilt pigem maadleja kui maletaja. Veel peaks mainima minu lahedat iseloomu – heasüdamlik, seltsiv ja väga külalislahke.

Hobid: jalutuskäigud metsas, aiakujundus – kaevamine ehk siis igasugused mullatööd. Koduhoovis korraldatud kaevamisvõistlustel olen küll “igavene teine”, sest Chaty – tema on täielik meistriklass omaette. Tema aukude sügavus on ikka tohutu – täielik tase. Konkurentsitult jätan aga seljataha meie perre kuuluvad rotikad (rottweilerid), muidugi on nad juba penskarid ka – hiljuti pidasime nende 10 a juubelit.

Veel meeldib mulle tüdrukutega maadlemine (kuna poisid puuduvad). Väga lahe on ka autolohviga mööda hoovi tormata, plikad sabas ja tolmupilv üle pea keerlemas.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma teile rääkida……!!!!!

…..rääkida tahtsin ma hoopis ühest üritusest! Nimelt otsustasid minu kodused koos Margit – Nestoriga korraldada eelmisel suvel sündinud kutsikate kokkutuleku ehk siis 1 a. sünnipäevapeo.

19. mail see siis toimuski. Mölluks läks juba varahommikul. Sain kohe aru, et midagi on teoksil, kuhugi on minek – pakiti asju, pidevalt räägiti telefoniga. Kõige hullem oli mõelda, kes meist kaasa saab, sest selge oli see, et kogu meie koerakari ju autosse ei mahu. Salaja lootsin, et äkki ikkagi mina, sest minust oli ju kutsikate kasvatusel tohutult abi. Olles sel ajal ise vaid 9 kuune, taipasin kohe, et tittede isad emmedega kokku kolida ei kavatse. Redutavad Soomes ja nõuavad veel tagatipuks mingeid alimente. Otsustasingi siis isarolli enda kanda võtta. Minu põhitööks sai kutside valvamine ja vareste eemale peletamine. Teiseks pesin tittede sööginõusid – vot see oli alles töö ja lõbu koos! Siis jäi veel minu õlule suhtlemine kutside tulevaste omanikega, see tuli nii hästi välja, et nii mõnigi inimene tahtis mind endaga kaasa viia. Mäletan veel, et mängides pidin jalgu hästi kõrgele tõstma, et tited mu talla alla ei jääks. Sellest ajast pärineb ka minu hea tantsuoskus, sest vahest kutsutakse mind nüüdki “diskopepuks”. See selleks, igaljuhul selgus, et liisk on langenud minule ja saan kaasa minna. Olin nii pöördes, et autosse minek käis käbedamalt kui kunagi varem, või on minu tagumik lihtsalt kergemaks jäänud. Meie auto peale tuli ka Reet Raado, kes on mu ammune tuttav.

Kohale jõudes avanes võrratu vaatepilt – üks ääretu rohelus ja minu lemmikud – võililled ning keset kõike seda hiigelsuur telk, mille sarnast ma ealeski näinud polnud. Jooksin kohe kiirelt telki ja õnnistasin selle sisse. Siiamaani ei saa aru, mida ma valesti tegin, igaljuhul sain kiituse asemel pragada.

Siis läks põnevaks, autosid hakkas aina juurde voorima ja koeri muudkui vupsas autodest välja. Mina käisin kõiki ükshaaval tervitamas. Alguses ei saanud pihta, mis värk on, ootasin ju kutsikaid, aga need… olid suured koerad, mõni isegi minu suurune. Inimesed kandsid toidupakke telki, lauad kaeti ja mina mõtlesin, et maailmast pole headus kuhugi kadunud, et nüüd läheb alles peoks, kuid “võta näpust”, see polnudki koertele mõeldud. Meile olid väljas ainult mingid snäkid ja närimiskondid ja neidki ei tohtinud ise võtta. No mõni kavalam ikka näppas, mitte mina.

Kui oli piisavalt söödud – joodud, läksime ühispilti tegema. Fotograafe oli rohkem kui “Kroonika” seksikamate peol. No ma siis mõtlesin, et kui mitte “Kroonikasse” siis “Lemmikusse” või vähemalt “Õhtulehte” ikka pildid pannakse. Aga ära mitte loodagi – ainult ŠAKTi kodukale. Sellegipoolest näitas igaüks end kõige kaunimast küljest – kes eest, kes tagant, kes küljepealt. Kokku oli Bennukaid (Benita kutsikaid) kuus ja Katsukaid (Chaty kutsikaid) kaheksa, ülejäänud olid külalised – Bodensee, Bruno ja Barbu. Kui pildid tehtud, saime veel hulk aega hullata ja siis….

Siis tuli peo kõige jubedam osa. Süda kohe aimas halba, kui meid rihma otsa võeti ja suurde ringi kamandati. Tuli välja, et algab mingi näitusekoolitus. Seda ma kartsingi. Reet, kellest ma siiamaani väga lugu pidasin, hakkas seletama, et mis on näitus ja mida vaadatakse ning kuidas koera esitleda. Meie istusime päikese käes ja lõõtsutasime…. Nagu sellest veel vähe oleks… kuskilt ilmus välja see ilueedi Bundy. Mõelda vaid, tema siis näitas meile ette, et mis ja kuidas näitusel teha. Mulle see eputamine lihtsalt ei meeldi. Kui päris aus olla, jättis see mind täiesti külmaks, sest minu meelest on jalad jooksmiseks ja hambad närimiseks. Ja aru ma ei saa, miks peaks keegi oma käe minu saba alla ajama, see on ju nõmeduse tipp….vastik, vastik, vastik! Ühesõnaga - see näitusevärk mulle eriti ei meeldinud ja võibolla küpsemas eas saan ka sellele pihta!

Aeg “lendas” kiirelt ja hakatigi otsi kokku tõmbama. Mõnus päev oli. Minu perenaine aga palus siinkohal mul tervitada kõiki oma toredaid kutsikaid ja nende omanikke.

Erilised tänud Katrin Virulale (Estrella – Stella), kes meid oma taluõuel mõnusalt vastu võttis, Margitile (Ernesto – Nestor), kes oli abiks organiseerimisel ja Reet Raadole, kes meile õpetusõnu jagas!

Kohtumiseni aasta pärast Kajamaal!!!

Siiralt Teie F. Unity

P.S. See lips ei olnud minu idee, päriselt ka! Aga nii tähtsa päeva puhul jäin nõusse.

Pildi saatis Koidu Liivla