Üksikasjad

Viimati uuendatud: Reede, 26 Aprill 2013 10:46

Natukene kurb, natukene õnnelik, kuid kindlasti õpetlik näitusekogemus Rootsist.

Kogu lugu algas koera (berni alpi karjakoer Private-Stefal Bundy) registreerimisega Rootsi Älvsjö 7-8.04.2007 näitusele. Näitust korraldas Rootsi koerteklubi nimega STOKK (Stockholm Kennelclub). Nagu ikka, registreerisin Bundy näitusele tšempioniklassi, kuna ta on kolme maa (EST, LV, FIN) tšempion. Kõik vajalikud dokumendid saatsin korraldajaklubile faksiga ning dokumentidele lisasin paberi palvega, et nad vastaksid mulle maili teel, kas meie dokumentidega on kõik korras ning kas mu koer on nende näitusel kirjas. Näitusekorraldajatelt kahjuks mingit vastust ei tulnud – jäi üle üksnes endamisi loota, et Bundy on korrektselt näitusele registreeritud.

Umbes pool kuud hiljem sain oma koera kasvatajalt teada, et Rootsis on sellised seadused, et kui koer on registreeritud tšempioniklassi, siis ei või ta näitusel CACi vastu võtta. Saatsin seepeale koheselt maili korraldajaklubile, et saada sellele väitele kinnitust ning jutu paikapidamise korral palusin vahetada enda koera avaklassi. Mailile ei vastatud. Saatsin 3 päeva hiljem teise maili, kuid vastust ei tulnud ikka. Nädala pärast saabus postkasti ümbrik, milles oli Rootsi näituse number ning võistlejate arv. Berne oli sellel näitusel 50, mis omakorda tähendas ka suurt konkurentsi. Õnneks oli sinna lisatud ühenduse võtmiseks veel üks mailiaadress. Kirjutasin siis sellele mailile uuesti oma murest ja lõpuks sain ka vastuse. Vastus oli konkreetne ja napisõnaline: „Kuna kataloog on juba valmis, siis ei saa me teie koeral klassi vahetada ning Rootsis on kindlad seadused, et kui dokumendid on meile saadetud, siis neid enam ei muudeta”. Olgu siis nii, mõtlesin endamisi, ja otsustasin, et osaleme näitusel tšempioniklassis, sest CACIBile võistlevad ju kõik, kes juuniorieast väljas.

Lõpuks jõudis see päev kätte ning hakkasime Rootsi sõitma. Koer pestud, kammitud ja valmis näitusele minema. Reis sujus meeldivalt. Kohale jõudsime järgmisel päeval. Olles näitusehalli uksest sisse saanud, ostsin kataloogi ja minu suureks imestuseks oli kogu kataloog rootsi keeles. Arvasin, et see pole suur probleem - koerte nimedest saab ju ikka aru - ning otsisin oma koera nime kataloogist üles. Lugesin kataloogist enda imestuseks välja, et emased koerad võistlevad enne ja siis lähevad võistlustulle isased. Kuna olen enne mitmekümnel näitusel käinud, siis oli see kogemustest lähtudes üsnagi ebatavaline, sest tavaliselt on võistelnud isased koerad enne emaseid koeri. Kuid arvestades, et Rootsis käib palju asju teistmoodi kui mujal maailmas, siis arvasin, et ka see on nende mingisugune tava, millest mina lihtsalt teadlik polnud.

Ma ei ole inimene, kes tegeleks bernide kasvatusega, nii et teaksin kõiki konkurente, oskaksin sugu ja nimesid kokku viia, vaid käin lihtsalt oma ainukese koeraga seetõttu näitustel, et temast kasvas ilus ja võimas koer. Väga palju oli näitusel koeri, kelle nimesid ma polnud kunagi kuulnudki, seetõttu ei osanud ma ka siis veel aimata, et tegemist on mingi eksitusega.

Meeldivalt ruumikas näitusehallis ringi jalutades muretsesime ka Bundyle väikese nö näituse „kodu”, milleks oli puuritaoline riidest majake, kus Bundy võis siis enne ringi minekut ennast turvaliselt ja rahulikult tunda. Bundy uus majake ringi äärde üles pandud, toolid istumiseks muretsetud, võisime bernide näitust jälgima hakata. Mina otsustasin kõik tulemused üles kirjutada, et Eestis Šveitsi Alpi Karjakoerte Tõuühingu kodulehele info üles panna. Hakkasin siis koeri jälgima, ise veel mehega arutledes, et küll need Rootsi emased koerad on ikka suured ja ilusad. Saigi juba peaaegu kõik tulemused nö emaste klassis märgitud, kui jõudis kätte nö emaste tšempioniklassi ring. Ning seal küsis üks tuttav Soome bernikasvataja minult, et kas mul on koer kaasas. Vastasin rõõmsal meelel, et ikka on. Ning siis ta ütles mulle, aga tule siis ringi, sest kohe hakkavad omavahel mõõtu võtma tšempioniklassi isased. Jooksin siis oma koera juurde, kammisin ta ruttu ära ning kui käesolev ring läbi sai, küsisin ringisekretärilt, et kas see vastab tõele, et nüüd tuleb isaste tšempioniklassi võistlus.

Ja siis... APPPIIII………! Mulle öeldi, et isaste ringide võistlus just lõppes. „Kuidas see saab võimalik olla, mu koer ju pole veel võistelnud ning tema numbrini pole üldse jõutud“, seletasin neile. Näitasin kataloogi ja oma koera nime sealt ning sellepeale öeldi mulle, aga te ju küsisite isaste kohta, see aga on emane koer! MIDA…. Tuli välja, et nad olid mu koera sooks pannud emane ning ta oli registreeritud emaste tšempioniklassi. Ja siis, olles hämmingus ja sõnatu, kuidas selliseid asju saab juhtuda, öeldi mulle veel kohtunikulauast, et kahjuks olete ise süüdi, et ei oska rootsi keelt ja me ei tea, kas te ikka ei oska rootsi keelt, äkki jäite hoopis hiljaks ja ei jõudnud ringi. Olin sündmuste käigu peale sellises šokis, et suutsin üksnes nutta ja mõned sõnad ka välja öelda. Lõpuks öeldi, et teie koer võib siis tulla ringi ja kohtunik saab teda hinnata, kuid ta ei saa võistelda teiste isaste koertega ning CACIBile. Loomulikult ei olnud ma sellega nõus, sest lõppude lõpuks ei olnud mina süüdi selles, et minu koer on registreeritud nende näitusele emase koerana. Läksin siis nuttes mehe juurde, kes istus koeraga ringi ääres ning rääkisin loo ära. Kohe tuli meie juurde ka üks rootsi mees, kellel oli samuti koer võistlemas. Ta soovitas minna sekretariaati ja rääkida probleemist ning nemad peaksid leidma lahenduse. Siis tuli ka meie kõrval istuv rootsi mees lahkesti appi ning lubas sekretariaadis kõik rootsi keeles ära seletada. Läksime siis sekretariaati, Bundy jäi ilma meieta ringi äärde oma majakesse, saamata aru, mis on toimumas. Rääkisime loo sekretariaadis ära ning seepeale kutsuti kohale kaks tähtsamat tegelast, kes said meie murest aru ning läksid ringi kohtunikuga rääkima. Õnneks olid mul kõik kunagi faksiga saadetud näitusedokumendid kaasa võetud, millega sain tõestada, et olin oma koera näitusele registreerinud isase koerana. Lõpuks tulid nad tagasi ning ütlesid, et meid on ringi lubatud ning kui kohtunik hindab koera „suurepäraseks”, siis võib ta minna võistlema nelja parima isase koeraga.

Ringi äärde tagasi minnes ma ei teadnud, kas mu koer veel alleski on või millises seisundis ta on. Ta pidi olema oma uues majakeses, millega ta veel harjunudki polnud, ilma minuta kolmveerand tundi. Õnneks oli koer alles, kuid samuti saanud šoki sellest, et pidi viibima võõras kohas, uues majakeses ja täiesti üksi ning minu tulekul pidi vaene koer koos minuga kohe ringi tormama. Koeraga ringi sisenedes kõlas aplaus, mis näitas kogu ringiäärse rahva poolehoidu meile. Kohtunik andis Bundyle hindeks „suurepärane” ning ta läks edasi võistlema nelja parima isasega, saavutades koha „parim isane 3”. Tore oli teada, et kohtunikule koer sedavõrd meeldis ja et ta hindas koera kõrgelt, kuid nüüd jääb meie jaoks elu lõpuni „küsimärk” õhku – millise koha oleks Bundy saanud siis, kui talle oleks antud võimalus võistelda kõigi isaste koertega ning samuti võimalus rohkem ringis kohtuniku ja teiste koertega kohaneda. Kas tal oleks läinud halvemini või hoopiski veel paremini…???

Õnneks saime Rootsist kaasa ka positiivseid elamusi ning palju uusi kontaktide vahetusi Rootsi bernikasvatajatega, kes olid Bundyst ja tema ilust niivõrd lummatud, et koer pidi ka pärast näitust neile natuke poseerima, et lasta neil endast mõned pildid jäädvustada.

Koju tagasi saabusime järelemõtlikult ja kogemuse võrra rikkamana. Loomulikult mõistame, et kes teeb, sel juhtub, ning usume, et näitusekorraldajal on enne näitust meeletult kiire – koeri palju, ent aega ja töökäsi napib –, kuid see ei õigusta määrava tähtsusega lohakusviga kataloogis ja elementaarse viisakuse puudumist probleemile lahenduse leidmisel. Kui seadus tõesti näeb ette, et klassi ei saa vahetada – siis olgu nii, seadus on täitmiseks. Mõistan, et on omanikupoolne asi end kohalike reeglitega kurssi viia ning see ei ole näitusekorraldaja mure. Ent kui näitusekorraldaja eksib, jääb kahjuks jällegi kannatajaks koer ja koeraomanik, ning vähemalt Rootsis tundus, et ka näitusekorraldaja endapoolne ränk eksimus ei ole näitusekorraldaja mure.

See lugu ei ole mõeldud kurtmiseks, vaid hoiatuseks kõigile armsatele näitusekoera pidajatele – ka selliseid asju võib juhtuda. Olge valmis kõigeks, varuge endale raudsed närvid, uurige enne võõrasse riiki näitusele minekut põhjalikult kohalikke näituse-eeskirju ning püüdke selliseid eksitusi ennetada. Kui midagi halvasti läheb, siis koer tajub seda oma kuuenda meelega, kuid koertenäitused peaksid olema eelkõige positiivsete emotsioonide saamise kohad, nii inimestele kui meie neljajalgsetele sõpradele.