Üksikasjad
Viimati uuendatud: Reede, 26 Aprill 2013 10:46

FREDERIKU memuaarid, Talvepäevad, Linnumäel. 4. märts 2006
Perekond Ruud

On lumine unine hommikupoolik. Mina, nimega Frederik, piilun   silmanurgast köögiakna poole: huvitav, kas tõesti see laisk pererahvas  on suutnud ennast juba üles ajada?! Nädalavahetus ju, miks nii vara ärkvel? Kuhu  iganes  nad nii vara minna plaanivad, kavatsen mina ennast kaasa  pressida......kaua võib siin hoovis vedelda ja mitte kunagi kaasas käia! Ausõna -  tüütama hakkab! Kassi ka pole ammu näha, ajaks kas või vahelduseks seda taga.

Eeh näe, juba tulevadki välja ja minu jalutamise rihm on neil kaasas! Yes, seekord läheb õnneks! Huvitav, miks nii suur kott on kaasa  võetud? Äkki on seal minu toit sees?! Tasub ennast koti lähedusse sättida  ja ninaga vaikselt nügida, äkki pudeneb miskit välja ka. “ Hopp” hüüab peremees. Loomulikult ei lase ma endale seda kaks korda öelda. Ju siis läheb sõiduks!

Huvitav - tükk aega juba sõidetud, kuhu me küll läheme? Kui sinna läheksime, kus õpetatakse neid tobedaid trikke, et toitu saada, oleksime juba ammu kohale jõudnud. Lõpuks ometi peatume. Tundub, et ikkagi on tegemist mingi trikitamisega, sest  kohal on just need samad tegelased, kes kooliski. Oh, kui palju  neid on! Ja  muudkui voorib juurde!

Kummaline, miks mind täna rihma otsast lahti ei lasta.  Ma ju ei tee kellelegi liiga! Ja miks see suur must karvane tegelane mulle  nii vihaselt otsa vaatab?! Õnneks tõmmati see tüüp eemale. Ja mis nüüd? Kelgud  ja mingid rihmad. Näe, mõni loll laseb need endale ümber panna. Kuule  peremees, hei, miks sa need enda kätte võtsid? Ega ometi?! See veel puudus! Tavaliselt on mul peremees rihma otsas, aga nüüd olen mina kelgu otsa pandud!. Ja mind jäetaksegi  selle kelguga täiesti üksi. Peremees tormab mööda teed edasi ja mina pean  siin seisma, keegi võõras hoiab kusagilt kinni ka veel. Õnneks taipas too natuke  lõdvemaks lasta ja ma torman peremehele järele. Sel aga polnudki vaja  kusagile minna: ootas mu ära ja longime jälle tagasi. Miks teha selliseid haake, mitte ei saa ma aru!!

Juba sikutatakse mind pirukate juurde ja kujuta pilti: selle eest, et ma nii ilusasti jooksin, ei kavatse keegi mulle pirukat pakkuda! Ilmne ülekohus, ise söövad, kuigi pole nagu midagi silmanähtavat selle toidu saamise jaoks  teinud. Mingi seltskond istub juba ringis ja paistab, et ka mind viiakse sinna.. Läheb lahti : istu!, lama!, seisa! ja jälle: istu!, kõrval!, seisa!. Ja selle  eest ei anta mitte pirukat, vaid neid mõttetuid krõbinaid, mis täidavad vaid  hambavahesid.

Lõpuks paistab, et saame õhtule: juba avatakse autouks. Laseks õige silma looja, koduni ju pikk tee. Aga kus sa sellega! Välja aetakse! Jälle sama koht ja samad tegelased! Nüüd läheme metsa. See sobib mulle juba paremini. Ka ei pea enam peremeest rihma otsas vedama. Kuulge, see on päris normaalne koht! Siin on isegi kassid, ainult kätte ennast ei anna . Aga see kräunuja, kes mul kodus on, laseb end mõnikord hammaste vahel ka hoida.

Jälle autosse ja sõidame tagasi. Seekord läheme tuppa. Päris normaalne, üks tädi andis mulle mingi hea koogi. Koerte koogi, nagu nad omavahel räägivad. Ja köögis on kartulikooredki vabalt saadaval. Oleks endal kodus ka nii, et söö, kui isu peale tuleb. Nemad aga panevad kõik söödava kraami kappi, nii et kõnni ringi toidu lõhn nina ärritamas, aga miskit hamba alla ei saa.. Aga jälle pannakse mind  rihmaga kinni. Mina istun kinni ja mingid väikesed poisid ainult kiusavad mind, ja ma ei tohi isegi hambaid näidata, sest peremees vaatab mulle pidevalt otsa  ja uurib mu reaktsiooni. No ausalt öeldes, kaua ma seda välja ei kannata! Nüüd  peremees pööras korraks pea, ja ma hoiatan: urrr! See väike poiss on aga süüdimatu, teda ei paista  mu hoiatus häirivat! Jookseb aga edasi, enda kaitseks on mingi maski näo ette  tõmmanud. Pea käib juba ringi, muudkui tiirleb. Üks tegelane on päris väsinud, juba lõi teisele tegelasele hambad sisse.  Paistab, et sellest vennast tuleb tõesti eemale  hoida.

Peremees tõuseb ja tundub, et läheme jälle kuhugi. Igatahes loodan, et saaks  natuke rahu, magada ja süüa. Ei noh, iseenesest oli täitsa lahe päev! Võiks teinekordki minna.