Üksikasjad

Viimati uuendatud: Reede, 26 Aprill 2013 10:46

ŠAKT avaldab dr Klingeborni loal eesti keeles artikli tema uurimistööst šveitsi alpi karjakoerte aretussuundade kohta.

Artikli ingliskeelne pdf-versioon asub SIIN.

Dr Berndt Klingeborn 

Dr Klingeborn oli Uppsala Riikliku Veterinaarinstituudi viroloogia aseprofessor ning viroloogia õppetooli juhataja. Praegu on ta pensionil. Ta on Rootsi Šveitsi Alpi Karjakoerte Klubi aretusnõukogu esimees. Alates 1969. aastast on dr Klingeborn koos oma abikaasa Brittiga omanud ja kasvatanud berni, entlebuchi, appenzelli ning suuri šveitsi alpi karjakoeri kennelinime Carnavals all. Nad mõlemad on Rootsi Šveitsi Alpi Karjakoerte Klubi eluaegsed auliikmed. 

Mis on aretusstrateegia?

2001. aastal nõudis Rootsi Kennelliit (edaspidi RKL) tõuühingutelt nn „tõuspetsiifilise aretusstrateegia“ loomist iga tõu kohta, mis vastava klubi alla kuulus.

Mõistet selgitati nii: „Tõuspetsiifiline aretusstrateegia on tegevuskava, mis puudutab aretusega seonduvat tegevust mingi kindla tõu raames. Rootsi Kennelliidu Aretuspoliitika määratleb eesmärgid, kuid tõukohane aretusstrateegia paneb paika viisi, kuidas nendeni jõuda. 2001. aastal otsustas RKL volikogu, et iga koeratõu jaoks tuleb luua tõukohane aretusstrateegia. Kõik strateegiad peaksid valmima 2004. aastaks.“

Strateegia šveitsi alpi karjakoerte tõugudele

Nelja šveitsi alpi karjakoera tõu strateegiaid ei saadud Rootsis veel 2004. aastaks valmis, kuid nii juhtus ka paljude teiste tõugudega. Kõige olulisem on siiski see, et tõuühingud võtsid käsile reaalse töö oma tõugude aretusstrateegiate koostamiseks. Rootsi Šveitsi Alpi Karjakoerte Klubi (edaspidi RŠAKK) aretusnõukogu pani koostöös kasvatajate ja aretusisaste omanikega paika tõuspetsiifilised aretusstrateegiad appenzelli alpi karjakoerale, suurele šveitsi alpi karjakoerale ning entlebuchi alpi karjakoerale.

Need aretusdokumendid on tänaseks heaks kiidetud nii RŠAKK juhatuse liikmete kui ka RKL aretusnõukogu poolt ning on avaldatud ka RKL kodulehel.

Berni alpi karjakoerte aretusstrateegia oli 2007. aasta kevade seisuga veel välja töötamisel ning rootsi klubi aretusnõukogu lootis esitada dokumendi projekti klubi regionaalsetele allüksustele ja kasvatajatele hiljemalt sügisel.

Strateegia on mõeldud tööriistaks tugevamate ja tervemate koerte aretamisel. Meie ühiskond nõuab üha enam, et puhtatõulised koerad oleksid terved ja täidaksid hästi oma ülesandeid. Seda kinnitas ka hiljuti Rootsis toimunud meediadebatt, mis käsitles liialdusi tõukoeramaailmas.

Aretusstrateegia ei ole reeglite kogum, vaid dokument, mis paneb paika aretuspoliitika, ning soovitab, kuidas tuleks aretust ellu viia. Strateegia tuleb välja töötada koostöös kasvatajate, aretusisaste omanike ja teistega, nii et need, kes tegelevad aretusega või puutuvad tõuga muul viisil kokku, tunnistaksid selle omaks ja järgiksid paikapandud juhtnööre.

Strateegia peaks olema „elav dokument“, mida pidevalt uuesti läbi vaadatakse ning vajadusel parandatakse.

Millised eeskirjad suunavad koerte aretust?

Lisaks RKL põhilisele aretuseeskirjale on ka palju teisi juhendeid ja eeskirju, mis mõjutavad koerte aretust. FCI, mille liige on ka RKL, on katuseorganisatsiooniks rohkem kui sajale rahvuslikule kennelliidule üle maailma. FCI on kehtestanud „FCI rahvusvahelised aretusreeglid“. Teisteks eeskirjadeks on ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, Euroopa lemmikloomade kaitse konventsioon ning Rootsi loomakaitseseadused.

Mida peaks strateegia sisaldama?

Vastavalt RKL juhtnööridele peaks tõuspetsiifiline aretusstrateegia sisaldama kolme osa:

• Tõu ajalugu ja areng
• Hetkeseis
• Järeldused, eesmärgid ja tulevikuprioriteedid

Arvesse tuleb võtta:

• Tervist, funktsionaalsust, iseloomu, geneetilist mitmekesisust, kohandamist ja ühtlustamist
• Mõõdetavaid eesmärke ja ajakava

Dokument rõhutab, et koera tervis ja heaolu peavad alati olema esmatähtsad.

Milleks on strateegiat tarvis?

Koerte ja koeratõugude areng

Koera areng erinevatest hunditüüpidest uskumatult mitmekesisteks koeratõugudeks, mis on imetajate seas ainulaadne, on toimunud kahes peamises faasis. Inimene lõi koera umbes 27 000 aastat tagasi, valides välja hunte, kes täitsid vajadust jahil abiks olla ning kaitset pakkuda. Seejärel kujundas inimene koeri erinevate ülesannete tarbeks, kasutades selleks selektsiooni ja aretamist.

Umbes 150–200 aastat tagasi tekkis mõiste puhtatõuliste koerte aretamine. Loodi erinevaid tõuge, kasutades sugulusristamises väheseid isendeid, nö „alusepanijaid“. Igal šveitsi karjakoera tõul oli 5–15 alusepanijat. Tõukoerte mõiste kasutuselevõtt on viinud selleni, et aretuses kasutatakse üksnes koeri, kelle sugupuu on teada, ning need koerad on registreeritud tõuregistrites. Tõud said alguse lähisuguluspaaritustest: õed-vennad, isa-tütar, ema-poeg.

Lähisuguluspaaritus vähendab geneetilist mitmepalgelisust ja tõstab tõsiste geneetiliste haiguste riski. Enamiku koeratõugude aluspõhi koosneb väga vähestest isenditest ja selle väikese rühma geneetilist mitmekesisust vähendati veelgi järgnevates põlvkondades, kui tõugude tekitamisel kasutati ka edaspidi sugulusristamist e inbreedingut.

See on kaasa toonud niisuguste geenipaaride arvu tõusu, mis on identsed koopiad alusepanijate algsetele geenidele. Teisisõnu oleme suurendanud geenibaasi homosügootsust.

Ükski isend ei ole täiesti vaba geenidest, mis võivad põhjustada haigusi; igas normaalses isendis on olemas umbes 5—10 haigusgeeni. Seni kui nad on esindatud ainsusversioonis (ühelt vanemalt), ei põhjusta need tavaliselt mingit kahju, kuna terve geen domineerib haige geeni üle, st haigusgeenid on peidetud või retsessiivsed. Peidetud geenid topeltversioonis (mõlemalt vanemalt) võivad aga põhjustada isendi haigestumist.

Haigusgeenid võivad olla ka dominantsed, kuid koerte puhul ei ole see eriti tavaline.

Tänaste tõugude loomisega seotud olnud inimestel polnud teavet riskide kohta, mida nende meetodid sisaldasid. Geneetikaalased teadmised tekkisid alles 19. sajandi lõpus – 20. sajandi alguses. Ehkki Gregor Mendeli murrangulised avastused hernetaimede geneetikast nägid trükivalgust 1866. aastal, vajusid need unustuste hõlma, ning taasavastati alles 40 aastat hiljem.

Nii koera kodustamine hundist kui ka koeratõugude loomine on vähendanud geneetilist mitmekesisust. Siiski ei kujutanud geneetiline pudelikael, mis tulenes koera kodustamisest 27 000 aastat (või 9000 põlvkonda) tagasi, endast geneetilisele mitmekesisusele tõsist ohtu. On välja arvestatud, et efektiivne populatsioon (vt allpool) oli ikkagi umbes 13 000, mis on tunduvalt suurem kui pudelikael, mida inimene pidi läbi käima 40 000 aastat tagasi, kui meie esivanemad Aafrikast välja rändasid. Sel ajahetkel oli inimese populatsioon ligikaudu 7000.

Geneetiline pudelikael, mis järgnes tõugude loomisele, on koerte geenibaasi geneetilisele mitmekesisusele oluliselt tõsisem oht.

Koera genoom kaardistatud

2005. aasta detsembris esitleti koera (bokseri) genoomi täielikku kaarti. Selles demonstreeriti, et 62% geenidest olid homosügootsed, st mõlemas kromosoomis olid esindatud ühed ja samad geneetilised jooned või geneetiliste joonte grupid (haplotüübid).

Sarnane haplotüüpide struktuur eksisteerib enamikus tõugudes, kuid nende asukoht geneetilises struktuuris on tõuti erinev. Kuna koera homosügootsuse tase on niivõrd kõrge, on suhteliselt lihtne leida spetsiifilisi geene, mis põhjustavad tõsiseid haigusi. Koertel on, sarnaselt inimestega, palju geneetilisi haigusi, ning koer on kõige olulisemaks näidisloomaks inimese spetsiifiliste haigusgeenide otsingutel. Sellele uurimistööle on pühendatud väga palju allikaid ning nende tulemused toovad kasu ka koertele.

Viimase paari aasta jooksul on loodud umbkaudu 50 geenitesti, mis aitaksid leida spetsiifilisi haigusgeene paljudes tõugudes. Kõige olulisem on test teatud tüüpi progressiivse retinaalse atroofia (PRA) tuvastamiseks.

PRA-d esineb paljudes tõugudes, ja geeni, mis seda tüüpi PRA-d (prcd-PRA) põhjustab, leitakse sama testi abil mitmest tõust, k.a entlebuchi alpi karjakoer. PRA on väga tõsine haigus, mis toob kaasa pimedaks jäämise. Leidub veel 6 testi, tuvastamaks teisi geene, mis PRA-d põhjustavad, ning on olemas ka sellist tüüpi PRA, mida põhjustavat geeni ei osata veel leida – nii on ka berni alpi karjakoertel leitava PRA puhul. Geenitestide kasutamine võitluses geneetiliste haigustega on kaasa toonud suuri eeliseid, kuna isendeid tuleb testida ainult korra, ei pea ootama haigustunnuste avaldumist, ning vajadusel saab testida noori kutsikaid.

Vahendid ja meetodid, mida kasutatakse tervemate šveitsi karjakoerte aretamiseks

Inimesed kasutavad palju erinevaid meetodeid. Aretuses kasutatavatele koertele esitatavad nõuded varieeruvad tõuti ja on täpsustatud RŠAKK aretusnõuetega. Lühidalt on need järgmised:

• Piirata kutsikate arvu, mida aretuskoer elu jooksul võib soetada. Näiteks bernidel on see umbes 5% viie aasta jooksul registreeritud kutsikate koguarvust; või siis 25% ühel aastal registreeritavate kutsikate arvust. Teistel tõugudel on see piirang pisut kõrgem.
• Peatada aretusisase kasutamine, kui sünnib 30. kutsikas, et hinnata, mida koer annab, peamiselt järglaste puusa- ja küünarliigeste tulemuste põhjal.
• Suurendada omavahel mitte suguluses olevate aretusloomade arvu.
• Piirata inbreedingu koefitsienti (COI) madala väärtusega, ca 2—2,5%.
• Kontrollida tõsiseid geneetilisi haigusi efektiivsete kampaaniaprogrammide kaudu.
• Kasutada iseloomukirjeldusi, mis on hea päritavusega.
• Kasutada tõugude funktsionaalsuse hindamiseks testimis- ja hindamismeetodeid, näiteks bernide veokatse.

Vaadates kogu populatsiooni taset, on olemas mitmeid vahendeid, mille abil jälgida muutusi ning mõjutada tugevamate ja tervemate koerte aretamist. Mõnda neist kirjeldan siin lühidalt.

Inbreedingu koefitsient (COI)

Nagu juba ülalpool mainitud, on oluline piirata koefitsiendi tõusu madala tasemega, u 2—2,5%. Peab ära märkima, et COI ei saa iialgi olla 0. Igas populatsioonis COI ajapikku tõuseb, kuid kui seda saab piirata madalama tasemega, võivad tõusu kompenseerida looduslikud variatsioonid, mis tekivad läbi mutatsioonide.

Viimase aastakümnega on COI ühtlaselt langenud ning on Rootsis hetkel 2—2,5% vahel kõigis neljas šveitsi alpi karjakoera tõus. Nendes kolmes strateegias, mis on praegu valmis arvuliselt väiksemate tõugude kohta (appenzeller, entlebucher, grosser), on lubatud suguluspaaritus, st COI 6,25%. Siiski on soovitatav, et ükski vanemate kombinatsioon ei ületaks tõu keskmist COI-d.

Graafik 1 näitab suurte šveitsi alpi karjakoerte COI arengut Rootsis aastatel 1972—2003. Pole sugugi ebatavaline, et väiksearvuliste tõugude graafik on lainekujuline, sest üksikpesakond, mille COI on kõrgem, mõjutab vastava aasta statistikat väga tugevalt. Bernide puhul on toimunud pidev COI langus, mis tänaseks päevaks on peatunud 2,5% tasemel.

Aretusstruktuur

Nagu on tähtis piirata üksikisendite järglaste arvu, on oluline ka see, et ka järgmise põlvkonna loomi ei kasutataks liiga palju.

Eellasel võib olla palju järglasi, kuid kui kedagi neist aretuses ei kasutata, ei jäta see loom mingit geenipanust tulevastele põlvedele. Teisalt aga kui järglasi kasutatakse palju, võib see viia selleni, et teatud eellase geneetiline panus hakkab domineerima kogu populatsioonis, mis omakorda viib geneetilise mitmekesisuse vähenemiseni. Aretusloomal tohiks olla mitte rohkem kui kaks korda nii palju lapselapsi, kui tal on lapsi.

Graafik 2 illustreerib aretusstruktuuri

Efektiivne populatsiooni suurus

Efektiivne populatsiooni suurus on tähtis vahend, mida kasutatakse aretajate töö tegeliku tulemuse hindamisel – kas populatsioon on piisav, et ära hoida geneetilise mitmekesisuse tõsist kahanemist. Efektiivne populatsiooni suurus ei tähenda mitte isendite arvu populatsioonis, vaid võtab selle asemel arvesse nö idealiseeritud populatsiooni.

Idealiseeritud populatsioonis on aretusloomade arv ajas muutumatu ja mõlemas soos võrdne. Loomi ei selekteerita, impordita ega ekspordita, ning nad paarituvad juhuslikult. Seda kõike ei juhtu kunagi reaalses populatsioonis, kus aretuses kasutatavate isaste arv on tavaliselt väiksem kui emaste arv. Efektiivset populatsiooni suurust vähendab drastiliselt see, kui kasutatavate isaste arv on madal, sest Efektiivne populatsiooni suurus ei saa kunagi olla suurem kui neljakordne arv selle soo esindajaid, kumba vähem kasutatakse. Näiteks kui 10 isast kasutatakse 1000, 10 000 või ka 50 000 emase kohta, siis ei ole Efektiivne populatsiooni suurus ikkagi suurem kui 4 x 10 — ehk siis 40.

RŠAKKs kasutatakse andmebaasi „LatHunden“ (rootsi keeles „laisk koer“; samuti ka sõna, mis tähendab esmast kasutusjuhendit). Selle andmebaasi loojaks on geneetikaprofessor Per-Erik Sundgren. Programmi osa nimega Populatsioonianalüüs hindab keskmist efektiivset populatsiooni suurust, kasutades samasugust COI tõusu nagu esineb reaalses populatsioonis. See tekitab kaks erinevat väärtust. Efektiivse populatsiooni suuruse väärtust esitatakse kui Kasutatud geenibaasi.

See väärtus esindab tegelikku aretajate poolt tehtud tööd ja arvestab tekkida võivaid eraldumisi erinevates sugupuuliinides. Teine väärtus, Saadavalolev geenibaas, arvestatakse välja simuleerides juhuslikke paaritusi kõigi juhuslikult valitud vanemate vahel, mida kasutati Kasutatud geenibaasi arvestustes.

Erinevus Saadavaloleva geenibaasi ja Kasutatud geenibaasi vahel illustreerib võimalusi, mida saaks kasutada geenibaasi suuruse tõstmiseks, paaritades loomi, kes on üksteisele vähem lähedalt sugulased.

Kuna Saadavalolev geenibaas arvestatakse juhuslikke paaritusi simuleerides, tuleb arvestust teha vähemalt viis korda, leides seejärel nende tulemuste keskmise.

Tabel 1 näitab Efektiivset populatsiooni suurust suurtel šveitsi alpi karjakoertel viieaastaste tsüklitena ajavahemikus 1976—2003.

Tabel 2 näitab sama berni alpi karjakoertel ajavahemikus 1976—2004. Efektiivse populatsiooni suurus ei tohi olla väiksem kui 100. Väärtuse langemisel alla 100 toimub drastiline geenibaasi mitmekesisuse kaotus; mida väiksem on number, seda kiirem on kahanemine.

Tabel 1 illustreerib, kui hästi on Rootsis suure šveitsi alpi karjakoera kasvatajad ära kasutanud saadavalolevat geenibaasi. Kasutatud geenibaas ning saadavalolev geenibaas on peaaegu identsed.

Selle arvutuse kokkuvõte näitab, et pole võimalik jätkata suurte šveitsi alpi karjakoerte jätkusuutlikku pikaajalist aretust Rootsi piirides, vaid tuleb liikuda rahvusvahelisele tasandile, soovitatavalt Euroopa tasandile. Nii see täna ka on.

Tabel 2 seevastu näitab, et berni alpi karjakoerte jätkusuutlikku pikaajalist aretamist on võimalik teha Rootsi populatsiooni siseselt, kuid täna see nii ei ole. Kasutatud geenibaas on võrdeline suurte šveitsi alpi karjakoertega tabelis 1. Seevastu Saadavalolev geenibaas ulatub üle 100. Tähtis küsimus aretusstrateegia planeerimisel on see, kuidas juhtida aretustegevust nii, et saavutada Efektiivne populatsiooni suurus üle 100.

Rahvusvaheline koostöö

Kolme väiksearvulisema šveitsi alpi karjakoera tõu analüüs Rootsis tõestab, et rahvusvaheline koostöö on möödapääsmatu. Šveitsi karjakoerte puhul algas see klubitasandil aastal 2000, kui Šveitsis asuv Berni Karjakoerte Klubi organiseeris aretusteemalise konverentsi Šveitsis Langenthalis. 2002. aastal järnes sellele Lenzburgi konverents, mis oli pühendatud peamiselt bernide vähkkasvajate probleemidele. 2003. aastal organiseeriti konverents Saksamaal Hohenrodas juba kõigile neljale šveitsi alpi karjakoera tõule.

Hohenroda konverents käsitles tõukohaseid probleeme ja aretusreegleid. Sel ajal loodi rahvusvaheliste osalejate poolt Rahvusvaheline Appenzelli Alpi Karjakoerte Uurimisgrupp (ISGA), et antud tõugu spetsiifilisemalt diskuteerida. ISGA kohtus 2004. aastal Hollandis Weijenis, et käsitleda appenzelli alpi karjakoerte eripäraseid probleeme. 2005. aastal kohtusid kõigi nelja tõu esindajad taas, seekord Austrias Salzburgis. Kui Šveitsi Appenzelleriklubi tähistas 2006. aastal oma 100. juubelit, toimus ISGA järgmine kokkusaamine. RŠAKK aretusnõukogu on kõigist neist konverentsidest aktiivselt osa võtnud. Kolme arvuliselt väiksema tõu puhul on koostöö hästi edasi arenenud.

Tähtis oleks luua rahvusvaheline andmebaas iga tõu kohta, kus kõik (vähemalt Euroopa) koerad on dokumenteeritud. Selline andmebaas on oluline, et muuta võimalikuks populatsiooni analüüs – seda on vaja, et viia ellu jätkusuutlikku aretust pikaajalises perspektiivis.

2006. aastal toimus Itaalias bernide vähkkasvajate teemaline kohtumine, ning Oslos bernide haiguste konverents. Rootsi Šveitsi Alpi Karjakoerte Klubi aretusnõukogu esindajad osalesid ka neil kokkusaamistel. Võtsime osa ka 2007. aasta augustis Burgdorfis toimunud Šveitsi Berni Karjakoerte Klubi 100. aasta juubeliüritusest. Konverents käsitles pikaealisust (vt allpool) ning viimaseid avastusi uuringutes, mis otsivad pahaloomulist histiotsütoosi põhjustavaid geene. Christine André Rennes’i Ülikoolist Prantsusmaalt koostöös Matthew Breeniga Põhja-Carolina Riiklikust Ülikoolist ning Elaine Ostranderiga Bethesda Riiklikust Terviseinstituudist näitasid, et siia on segatud kahe kromosoomi geenid. Nende geenide identifitseerimise uuringud jätkuvad.

Appenzelli alpi karjakoerte populatsiooni analüüs Euroopas

ISGA delegaatide abiga on artikli autor üritanud koostada Euroopas sündinud kutsikate arvu analüüsi – kui paljusid koeri aretuses kasutatakse ja mil viisil neid kasutatakse. Põhjus, miks valiti just see tõug, oli asjaolu, et info pidi olema mõistlikult valmiskujul kättesaadav.

Appenzelli alpi karjakoer on arvuliselt väike tõug. Igal aastal vahemikus 2000—2003 sündis terves Euroopas ainult 322 (2001. a) kuni 594 (2002. a) koera aastas. Suuremad kasvatajad on Šveitsis – umbes 150 kutsikat aastas; neile järgnevad Saksamaa ja Holland umbes 100 kutsikaga aastas. Teistes Euroopa riikides on üksikud pesakonnad või pole neid üldse.

Tabel 3 näitab aretusisaste kasutamist Euroopas 10 aasta vältel. Aretusisaste arv on väiksem kui aretusemaste arv (273 sellel ajaperioodil). On huvitav märkida, et aretuseks sobivaid isaseid oli neis riikides üle 200. Eri riikides kasutati neist ainult 44, kuid nende järglasi on populatsioonis üle 50%.

Aretusloomade koguarvu suhe registreeritud kutsikate arvu oli madal, ainult 13,2%. Aretusisaseid kasutati üsna lühikest aega ning väga intensiivselt.

Pole ebatavaline, kui isaskoeral oli üle 10 pesakonna, isegi kuni 18. Kui kohaldada siin reeglit, et kuni 5% generatsioonist võib olla ühe isase järglasi, võiks ühel appenzelli alpi karjakoeral Šveitsis olla maksimaalselt kuni 35 kutsikat või 6 pesakonda, samal ajal kui Saksamaal ja Hollandis võiks isasel elu jooksul olla kuni 18 kutsikat/3 pesakonda. Muudes riikides oleks lubatud ainult 1 pesakond (7 kutsikat või vähem). Šveitsis on juhuseid, kus emane on sünnitanud isegi kuni 8 pesakonda.

Analüüs näitab, et nii isaseid kui ka emaseid on ülekasutatud ning see teema on ka tulevikus jätkuvalt ISGAs arutlusel.

Geneetilised haigused šveitsi karjakoertel

Nagu kõik šveitsi karjakoerte aretajad või omanikud teavad, mõjutavad neid koeri, nagu ka teisi tõuge, geneetilised haigused. Suure šveitsi alpi karjakoera tõsiseimad haigused on praegu epilepsia, puusa- ja küünarliigese düsplaasia ning maokeerd/volvulus; appenzelli alpi karjakoertel patella luksatsioon ja puusaliigese düsplaasia; entlebuchi alpi karjakoertel PRA, katarakt ja puusaliigese düsplaasia.

Ka berni alpi karjakoertel on palju päritavaid haigusi, millest tõsiseimad on neoplaasiad (kasvajad). Rootsi kindlustustööstuse statistika andmetel on ainult bokseritel ja siledakarvalistel retriiveritel rohkem kasvajaid kui bernidel.

Berne mõjutavad mitmed geneetilised vähid, millest kõige olulisem on halvaloomuline histiotsütoos. See on põhjuseks üle 25% surmadest kogu maailmas, k.a Rootsis. Seda haigust põhjustavate geenide leidmisele on pühendatud palju rahvusvahelisi uuringuid.

Kuna bernid on arvuliselt suhteliselt suur tõug, on nad kaasatud haiguste statistikasse, mille koostas Rootsi kindlustusfirma Agria koostöös Rootsi Kennelliidu ja kanada professori Brenda Bonnettiga Guelphist. Niinimetatud Agria tõuprofiil on ka RŠAKK-le kättesaadav. Sinna on kaasatud umbes 100 tõugu ning tõuühingutele on saadetud nii nende oma statistika kui ka kõikide tõugude võrdlus. Kasutame seda materjali aretusstrateegia koostamisel ning avaldame hiljem ka klubi ajakirjas.

Lühidalt öeldes on bernidel suuri terviseprobleeme: kasvajad, puusa- ja küünarliigese düsplaasia, neeruhaigused (neerudüsplaasia, familiaarne nefropaatia), püometra jne.

Ka keskmine vanus on madal, umbes 7 aastat, ning üle 10 aasta elab vaevalt 30% koertest. Agria statistika põhjal pole ühtegi teist tõugu, mis oleks neile numbritele ligilähedanegi.

Statistika näitab ka seda, et 25% kõigist kutsikatest peab esimesel eluaastal loomaarsti vastuvõtul käima. Kuna on esitatud taotlus kindlustushüvitise saamiseks, siis võib eeldada, et tegemist pole pisiasjadega. Meie ees seisab heidutav ülesanne leida viise tugevamate ja tervemate bernide aretamiseks, kuid need on olemas. Nii rahvuslikul kui ka rahvusvahelisel tasandil tehakse selleks suuri jõupingutusi.

Aretada pikaealisust

Burgdorfi konverentsil käsitleti ühe olulise teemana pikaealisust. On väga tõenäoline, et pikaealisust on võimalik aretada, kuid täna on meie käsutuses väga vähe informatsiooni selle kohta, millised geenid võiksid olla sellega seotud.

Christel Fechler, Saksa tõuühingu SSV aretusnõukogu juht, tegi huvitava ettekande Saksa klubi uutest aretusnõuetest, mida tutvustati 2005. aastal: iga mitte-Saksa päritolu emas- või isaskoer, keda plaanitakse aretuses kasutada, peab esitama oma sugupuu, HD/ED uuringute ja körungi· tulemused aretusnõukokku vähemalt 6 nädalat enne paaritust. Kolme eelneva põlvkonna 14-st koerast kümne kohta peab olema esitada sünniaeg, kinnitatud surmaaeg ja -põhjus, ning tõendid nende koerte kohta, kes on sel hetkel elus.

Nende uute reeglite eesmärk on aretada pikemat iga. Siiski on sellel teatud tagasilööke võimalike tulemuste osas.

Esiteks ei ole meil hetkel paikapidavaid teaduslikke kriteeriume, kuidas aretada pikaealisust. Pikaealisus on tõenäoliselt päritav läbi mitme geeni, millest mõned tähtsamad on teada, näiteks insuliinisarnane kasvufaktor-1 (IGF-1). On huvitav, et selle geeni üks alleel leidub peaaegu eranditult ainult väikestes tõugudes, ning on ju teada, et need tõud elavad palju kauem kui suured.

Teiseks mõjutavad individuaalse koera eluiga ka keskkonnategurid ning kui aretusloomade selektsiooni aluseks saab genotüübi asemel fenotüüp, siis satub kogu aretusprogramm ohtu.

Kolmandaks on olemas risk, et uued saksa reeglid piiravad saadavalolevat geenibaasi aretuskoertel kogu Euroopa tasandil, tänu asjaolule, et väga vähesed teiste riikide koerad on täna suutelised saksa nõudeid täitma. See on vastuolus eelnevalt käsitletuga, et kogu Euroopa bernipopulatsiooni tuleks kasutada geenibaasina, hoidmaks ära COI tõusu ja kontrollimaks tõsiseid geneetiliste haiguste probleeme tõus tervikuna.

Saab olema huvitav jälgida Saksamaa katset aretada pikaealisust.

Uued vahendid geneetiliste haigustega võitlemiseks 

Geenitestid

Hetkel kaardistatud koerte haigusgeenid annavad meile teadmisi, mis muudavad tuleviku aretuspraktikat. Töötatakse hoogsalt välja uusi geneetilisi teste. Kõige kergem on leida lihtsaid, retsessiivseid geene. Õnnetuseks on selliste haiguste nagu liigesedüsplaasia ning vähkkasvajad pärilikkusemehhanismid sõltuvad mitmete geenide koostoimest, mis raskendab geenitestide väljatöötamist. Jooksev intensiivne teadustöö keskendub sellele, et tuvastada üks (või mõni) tähtsaim geen, mis on nende haiguste väljalöömise puhul alati esindatud. Berni alpi karjakoeri kasutatakse rahvusvahelistes uurimistöödes, eriti pahaloomulise histiotsütoosi puhul; see haigus ohustab ka inimesi.

Aretusindeks

See on veel üks vahend, mis loodetavasti jõuab kasutusse 2008. aastal. Võitlus HD ja ED vastu kulgeb kõigis neljas šveitsi karjakoera tõus küllaltki aeglaselt. Alates selle võitluse algusest on 25—30 aasta jooksul saavutatud suurt edu, kuid tänasel päeval on liigesedüsplaasiaga loomade suhtarv stabiilselt kusagil 20% ligidal või pisut madalam.

Täna kasutatavad HD ja ED kontrolliprogrammid ei ole efektiivsed, sest need põhinevad ainuüksi ühe koera kohta käival infol. Pingutused, mida aretajad teevad oma kasvandike hindamisel, on samm õiges suunas, kuid edu saavutamiseks tuleb meil veelgi rohkem tööd teha. Selleks on oluline arvesse võtta ka iga individuaalse koera sugulaste ja nende järglaste (kui neid on) liigesedüsplaasia uuringute tulemused. Nii tehes saadakse palju usaldusväärsem hinnang isendi aretusväärtusele, mis võimaldab grupist tõhusamalt selekteerida geneetiliselt parimaid koeri.

Aretusindeksi leidmisel võetakse arvesse süstemaatiliste keskkonnategurite efekti (ning korrigeeritakse tulemusi nendega), kuna geneetiliste faktorite mõju HD/ED esinemisel on tavaliselt kusagil 20—50% vahel.

Keskkonnafaktorid on näiteks koera sugu, vanus röntgenipildi tegemisel, millist sedatiivi kasutati, milline kliinik tegi ülesvõtted, kes analüüsis pilte, millist analüüsimeetodit kasutati jne.

Ühe kindla looma hinnangulist aretusväärtust nimetatakse aretusindeksiks ning seda on kasutatud mitmeid aastaid kariloomade puhul. Aretusindeks näitab koera hinnangulist väärtust HD/ED osas suhtena tõu keskmisse, milleks on 100. Mida suurem on indeks, seda väiksem on risk, et järeltulijatel võib tekkida defekt.

Koostöös RKLi, RŠAKKi ja Rootsi Töökoerte Klubiga on läbi viidud väga edukas pilootuuring. Uuringus osalesid rottweilerid ja berni alpi karjakoerad.

Aretusindeks on HD/ED kontrollimiseks väga hea vahend, kuid selleks, et aretusindeksit piisava täpsusega välja arvutada, peab olema piisavalt registreeritud infot. Nende kahe tõu puhul oli selline info olemas, ning samuti oli neid arvuliselt piisavalt palju. Arvuliselt väikestes tõugudes ning tõugudes, kus aretuses on kasutatud palju välismaa koeri, ei ole võimalik aretusindeksit piisava täpsusega välja arvutada.

Šveitsi karjakoerte tõugudest on bern ainus, kelle puhul saaksime tutvustada HD/ED aretusindeksi kasutamist. Seda pole veel tehtud, kuna RKL on seadnud prioriteediks oma online aretusandmebaasi loomise. Aretusindeks vajab tohutut serveriruumi ja andmemahtu, ning seda tuleks ajakohasuse tagamiseks iga päev uuendada. RŠAKK siseselt on meie vastutusel välja töötada strateegia, kuidas aretusindeksit kasutada.

Mida toob tulevik šveitsi karjakoertele?

Oma pingutustes aretada tugevamaid ja tervemaid šveitsi alpi karjakoeri seisame silmitsi suurte väljakutsetega. Pidevalt luuakse uusi vahendeid, et võidelda geneetiliste haiguste vastu, ning areneb ka hädavajalik rahvusvaheline koostöö.

On mõned tähtsad küsimused, millele kõik, kes on pühendunud šveitsi alpi karjakoerte säilimisele, peavad vastama; või siis vähemasti töötama välja strateegia selleks, et neile vastus leida. Minu nägemuse kohaselt on need sellised:

• Kas iga tõu rahvusvaheline populatsioon on piisavalt suur, et ära hoida edasine geneetilise materjali kadumine ning geneetilise mitmekesisuse vähenemine?
• Kas on võimalik alal hoida piisavalt suurt geenibaasi, nii et Efektiivne populatsiooni suurus on üle 100?
• Kuidas tasakaalustada vajadust suure geenibaasi järgi vajadusega võidelda järjest suurema tõsiste geneetiliste haiguste arvuga?

Viited:

FCI aretusreeglid www.fci.be

ÜRO Bioloogilise Mitmekesisuse Konventsioon www.cbd.int

Euroopa Lemmikloomade Kaitse Konventsioon http://conventions.coe.int

GENETICA www.genetica.se

kennel Carnavals www.carnavals.se