Vahel on nii, et koer ei sobi enam pere elukorraldusega. Põhjusi võib olla erinevaid, kuid tagajärg üks - kannatajaks jääb koer, kellest saab keti-, kuuri- või lausa keldrikoer. Või elab ta küll pealtnäha talutavates tingimustes, kuid tema inimestel ei jätku tema jaoks aega, hoolitsust ega raha. Või siis tahtmist. Vahel on sellisel puhul õige aeg maha võtta ja esitada endale küsimus: kas see koer on sellist saatust väärt? Või oleks tal parem mõne muu pere(mehe/naise) juures? Harvad pole ka juhused, kui koera eest hoolitseja haigestub, kolib hoopis teistsugustesse tingimustesse või lausa sureb. Mis saab sellisel juhul koerast? Õigem oleks leida talle kodu, kus on oma koera kaua oodatud, ollakse tema tulekuks valmis ning soovitakse just täiskasvanud koera.

See lehekülg aitab neid kokku viia.

Kui sa tead koera, kes vajaks omale uut kodu, või sooviksid ise võtta omale täiskasvanud alpi karjakoera, siis kirjuta meile aadressile esakt ät esakt.eu. Avaldame siin lehel vastava teate, kuid ei avalda kontaktandmeid - need saab huviline ainult läbi tõuühingu.

Teise ringi koera võttes peab arvestama paljude asjaoludega. Avaldame siin ühe katkendi Jan Fennelli raamatust "Koerakuulaja" (tõlkinud Riina Jürgens), mis seda teemat võib-olla nii mõnegi jaoks pisut teise nurga alt valgustab.

Peatükk 22  Jo-jo-efekt: Varjupaigakoerad teisel ringil ja nende hingeelu
Varjupaigad ja hoiukodud on saanud paljude inimeste jaoks ideaalseks võimaluseks leida endale uus lemmikloom. Idee võtta endale koer, kellel on olnud raske elu, on mitmel tasandil ahvatlev. Koeraarmastajate jaoks on südantsoojendav mõelda, et nad saavad tuua pisutki soojust nende ekslevate hingede külma ellu. Võttes endale koera, kellega varasem omanik pole toime tulnud, meeldib neile ette kujutada, et just nemad saavad hakkama ja muudavad halva heaks. Kahjuks on igal teise ringi koeral kaasas ainuomane probleemipagas. Sageli kipub käitumine, mis põhjustas koerast loobumist, korduma. Ning kui see juhtub, siis leiavad uued omanikud, kellel olid üksnes parimad kavatsused, end abitust olukorrast, võimetuna toime tulema. Just seetõttu muutuvadki nii paljud koerad jo-jo-koerteks, veetes oma elu uute kodude ja varjupaikade vahel pendeldades, kuni pole enam muud võimalust, kui nad magama panna. Ainult konkreetsete probleemide mõistmine aitab omanikel kurva ahela katkestada ning pakkuda õnnelikku ja jäävat kodu.
Esimese asjana peab märkima, et sellesse halvaendelisse ringi sattumine pole kunagi koera süü. 99,9-l protsendil on koera käitumise põhjuseks otsene inimeste poolt tehtud viga, enamasti laiskus, rumalus või, kurb öelda, julmus. Probleeme, mis esinevad peaaegu kõigil teise ringi koertel, halvendab veelgi vägivald, mida nad on oma elus mingil hetkel kohanud. Ent vägivald põhjustab omakorda ainult vägivalda. On irooniline, et koerad, kes on ründamise tõttu ära antud, on kõigest ennast kaitsnud. Tavaliselt on tegemist olnud olukordadega, kus nad on nurka aetud ja neilt on võetud ära võimalus põgeneda. Inimeste maailmas on enesekaitse täiesti aktsepteeritav legaalne printsiip. Ent koerad peavad alati ise tagajärgede eest vastutama, ükskõik, kes süüdi on.
Olin otsene tunnistaja, kui traumaatiliselt võib halb kohtlemine mõjuda koerale, kui tõin endale koju Barmie, väikese kaaslase, kes mulle tohutult palju õpetas, kui olin oma meetodit alles välja töötamas. Kui temaga töötamisest koorus välja üks kindel õppetund, siis oli selleks arusaam, et usalduslik side omaniku ja koera vahel on sellistel puhkudel veel eriti tähtis. Üsna õigustatult oli Barmie omandanud kõigi inimeste suhtes sügava usaldamatuse. Tema, nagu kõik uuel ringil olevad koerad, pidi õppima, et käsi, mis tõi valu, võib tuua ka hellust ja toitu.
Nagu meditsiinis, on ennetamine kaugelt parem kui ravi. Oma teleesinemiste sarjas paluti mul üht omanikku ette valmistada eriti närvilise koera saabumiseks. Tara oli mahajäetud koer, kelle võttis esialgu enda juurde mu sõber Brian, kes pidas hoiukodu Leedsis. Ta oli teada saanud, et koer oli kavatsetud järgmisel päeval hukata. Asjaolu muutis veelgi südantlõhestavamaks fakt, et koerake oli viimaseid nädalaid tiine: ka tema kutsikad ei oleks ilmavalgust näinud. Brian oli aidanud Tara sünnituse vastu võtta ning otsis nüüd talle head omanikku. Hilary näol oli ta leidnud suurepärase kandidaadi. Hilary armastas koeri kogu hingest ning otsis endale uut sõpra, kellega elupäevi jagada.
Varjupaigakoertega juhtub tihtipeale nii, et keegi ei saagi kunagi teada, miks eelmine pere neist loobus. Hoiukodus oli ta käitunud ideaalselt ning paistis olevat normaalne, hästi kohanev koer. Inimesed ei peaks koera minevikku kunagi üle tähtsustama. Minevik heidab küll kõigele varju, ent kõiki üksikasju ei suuda keegi kunagi teada saada. Palju parem on minu meelest keskenduda selle asemel koera tulevikule.
Muidugi soovis Hilary teha selle vaese olendi heaks kõik mis võimalik. Näiteks oli ta sõbra saabumise ajaks asetanud toidu kättesaadavasse kohta. Kui olin talle selgitanud, miks ei tohi nii teha, eemaldas ta selle. Minu kogemuse põhjal kulub totaalseks läbikukkumiseks keskmiselt kaks nädalat. Selle aja jooksul muutub armastav ja rahulik seltsiline olendiks, kes ümbritsevale maailmale aina vopse jagaks. Tara puhul ei kulunud selleks isegi kaht nädalat mitte.
Alguses Tara lihtsalt vantsis ringi. Hilary soovis nii väga teda hellitada, et palusin tal selgesõnaliselt koer mõneks ajaks rahule jätta. Mõne aja pärast tuli Tara ise otse uue omaniku juurde ja asetas oma pea naise kätele. Siin tegigi Hilary saatusliku vea.
Instinktiivselt kuuletus ta oma uue kaaslase sõnatule nõudmisele ja hakkas teda paitama. Õigupoolest oli naine põlenud soovist oma käed hellitavalt kutsa poole sirutada sellest hetkest saadik, kui too uksest sisse astus. See oli päästik, mida Tara oli oodanud. Otsemaid kargas ta õhku ja hakkas ringi hüppama, muutudes täiesti hüperaktiivseks. Paistis, nagu oleks Hilary vajutanud mingile nupule koera peas. Tundus, et Tara oli hulluks läinud, et tema sisse oli pugenud kaks koera. Nii saigi nähtavaks, miks temast loobuti. Koduses miljöös muutus ta täiesti kontrollimatuks. Terve rodu omanikke polnud suutnud tema käitumisega toime tulla. Sealt ka tema rändav eluviis.
Hilary oli siiski kindlalt otsustanud tsükli katkestada ja üritas selgusele jõuda, mis selle hüperaktiivsuse taga peitus. Olin talle oma meetodi peamisi põhimõtteid juba selgitanud. Vaadates, kuidas koer mööda maja ringi lendas, seletasin ta perenaisele, et mineviku tõttu on selle koera probleemide juured palju sügavamal kui tavaliselt. Olen mitu korda maininud, et koerte jaoks on liidriroll rõhuv ja pingeid tekitav. Uude koju tulnud koera puhul on pinge peaaegu väljakannatamatu, kuna panused on veelgi kõrgemad. Selleks et mõista, peame asja üle järele mõtlema. Meil on tegemist koeraga, kes meeleheitlikult tahab olla osake normaalselt toimivast karjast. Ent niipea, kui ta leiab endale meelepärase kodu, valitakse ta ikka ja jälle liidriks. Kuna koer saab aru, et vastutus käib talle üle jõu, püüab ta veelgi enam omanikule meele järele olla, kasutades selleks käitumist, mis on talle tuttav -, kuid mis oli enamasti koerast loobumise põhjuseks. Kui omanik reageerib vägivaldselt või vihaselt, muutub koerakese käitumine üha enam ja enam ülepaisutatuks. Lõputu hulk kordi olen kohanud varjupaigakoeri, kes hüppavad üles, tirivad rihmast, hauguvad, hammustavad ning muutuvad üleüldiselt hüperaktiivseks. Nad usuvad siiralt, et just seda alluvad neilt ootavadki. See on nõiaring, rohkem kui ühel viisil. Omanike reaktsioon ajab koera veelgi pöörasemaks. Peagi viiakse vaene loom tagasi sinna, kust ta toodi, ning tema maine probleemkoerana süveneb veelgi selle tõttu, mis hiljuti juhtunud oli. Jo-jo-efekt jätkub.
Seletasin Hilaryle, et lahendus peitub keskse probleemi, mitte sümptomite ravimises. Tarale tuli selgeks teha, et tegelikult on selline käitumine täiesti vale. Hilary ülesandeks oli kehtestada teistsugused reeglid. Nagu ikka, rõhutasin hea ja tugeva liidri tähtsust. Palusin Hilaryl säilitada rahulik asend ning ignoreerida sõnatuid käske, mida koer talle jagas. Oli selge, et minevikus käituti Taraga just vastupidi. Iga kord, kui tundus, et Hilary on alla andmas, meenutasin talle, mis ootab koerakest ees, kui me hakkama ei saa.
Muidugi mõista rahunes koer varsti maha, kui talle enam tähelepanu ei pööratud, kuigi ta käis seda pingsalt nõutamas. Järgnesid mõned paratamatud katsed meid tema maailma sisse meelitada ja oma tingimusi kehtestada. Ta üritas Hilaryga pilgukontakti saavutada, kuid see ei õnnestunud. Peagi heitis ta pikali. Kui ta oli täielikult rahunenud, ootasime veel viis minutit ning seejärel kutsus omanik koera enda juurde, pakkudes tasuks maiust. Tara ei saanud esimesel katsel asjast õigesti aru ning hakkas jälle ringi hüppama. Veel kord palusin Hilaryl taanduda ja koera täielikult ignoreerida. Alles siis, kui Tara mängis täpselt perenaise reeglite järgi, sai loom tasu. Meie ülesandeks oli talle näidata, missugust käitumist me temalt ootasime. Mõne aja pärast oli Tarast saanud teistsugune koer. Sellest saadik on nad olnud Hilaryga fantastilised sõbrad. Tsükkel oli katkestatud, Tara polnud enam jo-jo-koer.